käisime eelmine reede surnumere ääres. siin on sellised marsa-taolised taksod (all paremal, see kollane, juht esiplaanil), kuhu 10 inimest +juht sisse mahub ning juba eelmine nädalavahetus, kui Naatsaretis ja Kaanas (kes UT väga ei tea, siis seal oli üks pulm, kus Maarja Jeesust müksas ja köhatas, et vein hakkab otsa saama…) käisime sattusime väga toreda sharuudijuhi peale, kes ise araabia kristlane on, ning seetõttu meid väikestesse, kuid peidus olevatesse imeilusatesse kreeka kirikutesse viia oskas (pilt vasakul on kloostris tehtud) oskas. ning õhtul, kui lõpuks haifasse jõudsime viis ta meid oma koju (!!!), tutvustas oma naisele, kes meile kanget kohvi tegi, puuvilju pakkus jne. olevat tavaline araabia külalislahkus 
taksojuht viis su oma koju kohvi jooma pärast sõitu =)
aga sõidust endast – kõik tuutorid jm tegelased rõhutavad ülikoolis, et jordani jõe läänekaldale (west bank inglise k) minna ei tohi, aga tee surnumere äärde (ning massada (?) kindluse ja qumrani koobaste juurde) on läbi selle otsem ning hetkel mingit aktiivset tegevust seal kuulda polnud, nii et läksime. polnud midagi, ainult kivine kõrb. tagasi tulles, nö iisraeli territooriumile, pidime ainult passe näitama, auto otsiti läbi (koos koeraga), läbisime need metalliväravad jne. Surnumeri ise oli lahe! Alguses ei oska nagu ollagi… Üks poola tüdruk ei osanud ujuda ning keeldus alguses vette (st soola) tulemast nign kui me ta lõpuks nõusse saime püüdis igaks juhuks mingeid ujumisliigutusi teha (no see on ju mõeldamatu, et sa niisma seal lesides põhja ei vaju) ning pritsis nii, et mõnel oli silmanägemine mõnel maitsemeel mõnda aega rikutud 
